Vabasta MÕTE

Kohustuslik ajateenistus Eestis on mineviku igand, mis nõuab inimkehasid sõjaks ja soodustab orjameelsust – kuulekuse mentaliteeti, mis ohverdab vabaduse, võrdsuse ja südametunnistuse. Sageli õigustatakse seda riigi julgeoleku vajadusega, kuid sunniviisiline ajateenistus eirab lugematuid moraalseid ja usulisi vastuväiteid, süvendab soolist ebavõrdsust ning kohtleb neid, kelle südametunnistus või muud veendumused sellega kaasa minna ei luba, julmalt.

Organisatsioonid nagu Amnesty International on tauninud seda praktikat kui inimõiguste rikkumist ja Euroopa Inimõiguste Kohus on tunnustanud õigust keelduda ajateenistusest tuginedes südametunnistusvabadusele, kuid status quo püsib endiselt muutumatuna. Maailmas, kus hinnatakse isikuvabadusi ja võrdseid õigusi, on aeg lahti öelda orjameelsest mentaliteedist. Süsteemi ei tule pimesi aksepteerida, vaid kriitiliselt hinnata.

Sageli kujutatakse ajateenistust riigikaitse seisukohalt hädavajalikuna, samas on ajateenistuse rakendamist mõjutanud poliitilised, majanduslikud ja ideoloogilised tegurid. Selle elluviimine Eestis ja naaberriikides peegeldab nii ajaloolisi konflikte kui ka suuremate võimude mõju regioonile.

Varane päritolu

Vana-Kreekas ootasid linnriigid nagu Ateena ja Sparta oma kodanikelt osalemist riigi kaitsmisel, samuti rakendas Rooma impeerium erinevaid ajateenistuse vorme oma ulatusliku armee ülesehitamiseks.¹ Need varajased näited kujundasid sõjaväeteenistuse nii kohustuseks kui ka kodanikuõiguseks.²

Moodsa ajastu ajateenistuse laiem levik algas rahvusriikide tõusuga.³ Esimene suuremahuline näide pärineb Prantsuse revolutsioonisõdade ajast (1790ndad), kui Prantsuse Vabariik, silmitsi sise- ja välisohtudega, kehtestas levée en masse ehk massilise mobilisatsiooni.⁴ See poliitika nõudis kõigi töövõimeliste meeste teenistust riigi kaitseks, pakkudes mudelit, mille võtsid hiljem omaks mitmed riigid.⁵

Vene impeerium ja ajateenistus Baltikumis

Eesti kogemus ajateenistusega algas, kui maa liideti Venemaa impeeriumiga 18. sajandi alguses pärast Põhjasõda.⁶ Peeter I võimuloleku ajal toetuti Vene sõjaväe täiendamiseks suures osas kohustuslikule ajateenistusele, kus talupojad ja pärisorjad sunniti teenistusse sageli aastakümneteks.⁷ See süsteem tabas ebaproportsionaalselt alamklassi, samas kui ülemad kihid võisid tihti lunastada end vabaks.⁸

Eesti jaoks tähendas tsaariaegne ajateenistus mitte ainult koormat, vaid ka kultuurilist ja rahvuslikku allasurumist. Ajateenijad viidi oma peredest, kogukondadest ja emakeelest eemale ning paigutati venekeelsetesse üksustesse, mis teenisid impeeriumi huve, mitte kohalikku elanikkonda.⁹ Sarnaseid poliitikaid rakendati ka lähedastes Lätis ja Leedus, kus kohalikud elanikud näitasid sageli vastupanu neile pealesunnitud meetmetele.¹⁰

Esimese maailmasõja ajal intensiivistas Vene impeerium ajateenistust, et täita oma rünkasid, sundides miljoneid mehi, sealhulgas Balti aladelt pärit elanikke, rindele.¹¹ See periood süvendas vastumeelsust sunniviisilise teenistuse suhtes, kuna sõda tõi kaasa tohutuid kaotusi ilma kohalike elanike jaoks tajutava kasuta.¹²

Eesti iseseisvus ja sõdadevaheline periood

Pärast Esimest maailmasõda ja Vene impeeriumi kokkuvarisemist kuulutas Eesti 1918. aastal välja iseseisvuse.¹³ Vabadussõja ajal (1918–1920) olid vabatahtlikud jõud võtmerollis, aidates edukalt tõrjuda nii bolševike kui ka sakslaste ohte. Kuigi noor Eesti Vabariik kehtestas kohustusliku ajateenistuse, nähti seda pigem ajutise hädavajadusena riigi säilimiseks kui vaieldamatu kohustusena.¹⁴

Kuigi noor Eesti Vabariik kehtestas kohustusliku ajateenistuse, nähti seda pigem ajutise hädavajadusena riigi säilimiseks kui vaieldamatu kohustusena.

Sõdadevahelisel perioodil säilitas Eesti kohustusliku ajateenistuse, et kindlustada oma riigikaitset. Sama tegid ka naaberriigid nagu Läti, Leedu ja Soome, kes väikeste riikidena toetusid kodanike armeedele, et heidutada suuremaid agressoreid. Samas kasvatas Esimese maailmasõja kogemus ja ajateenistuse raske koorem maapiirkondades vastumeelsust riigi poolt kehtestatud sunnile.¹⁵

Nõukogude okupatsioon ja sunniviisiline ajateenistus

Eesti jaoks muutus ajateenistus kõige rõhuvamaks Nõukogude okupatsiooni ajal Teise maailmasõja käigus ja pärast seda.¹⁶ Pärast Eesti annekteerimist 1940. aastal hakkas Nõukogude Liit rakendama kohustuslikku sõjaväeteenistust, sundides noori Eesti mehi Punaarmeesse. Paljud saadeti vägivaldsetesse ja julmadesse tingimustesse kaugel kodust, kus neisse suhtuti kahtlustavalt kui okupeeritud alade elanikkonda.¹⁷

Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) kehtestasid natsid samuti sunniviisilise sõjaväeteenistuse, värvates eestlasi abivägedesse ja Waffen-SS-i.¹⁸ See jättis paljud eestlased kahe allasuruva režiimi vahele, sunnituna võitlema võõraste võimude huvides.¹⁹

Teise maailmasõja järel taasalustas Nõukogude võim ajateenistuse, mis muutus nii rahvusliku allasurumise kui ka venestamise sümboliks. Eesti mehed saadeti kaugetesse Nõukogude piirkondadesse, kus nende rahvuslikku identiteeti eirati ja kultuuri lämmatati.²⁰

Tänapäev

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal taastati Eestis ajateenistus osana riigikaitsest.²¹ Tänapäeval on ajateenistus kohustuslik 18-27-aastastele meestele, põhjendades seda vajadusega omada väljaõpetatud reservjõude.²²

Kuigi ajateenistus on olnud osa Eesti ja naaberriikide ajaloost, pärineb see süsteem aegunud sõjapidamise ja riikliku kontrolli mudelitest. Tsaariaegsetest sundustest kuni Nõukogude repressioonideni on kohustuslik ajateenistus olnud sageli vastupanu ja rahulolematuse allikaks. Tänapäeva maailmas, kus hinnatakse isikuvabadust ja inimõigusi, tõstatab ajateenistuse jätkumine tõsiseid moraalseid, eetilisi ja praktilisi küsimusi. Olemasolevaga nõustumine pole piisav: ajateenistuse päritolu ja tagajärgi tuleb kriitiliselt analüüsida, et leida paremad lahendused, mis austavad nii riigi julgeolekut kui ka isiklikku autonoomiat.

Kohustuslik ajateenistus tõstatab tõsiseid moraalseid ja eetilisi küsimusi, mis seavad kahtluse alla selle legitiimsuse kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas. Kuigi pooldajad väidavad, et ajateenistus tagab riigi julgeoleku ja kasvatab kodanikukohustust, rikub selle rakendamine sageli põhilisi inimõigusi, sübib ebavõrdsust ja ignoreerib individuaalset autonoomiat.

Isikuvabadus ja autonoomia

Ajateenistus kehtestab riikliku kohustuse, mis seab riigi vajadused isiklike vabaduste kohale, sundides inimesi loobuma oma elude kontrollist määratud ajaks. Selline sund on vastuolus rahvusvaheliste inimõiguste dokumentidega, nagu Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR), mis tagab õiguse vabadusele ja isikupuutumisele (artikkel 3) ning mõtte- ja südametunnistuse vabadusele (artikkel 18).²³

Eestis on 18–27-aastastel meestel kohustus ajateenistust läbida, kusjuures keeldumise eest on sätestatud sunnirahad ja erinevate õiguste-lubade peatamine.²⁴ Selline süsteem võtab noortelt vabaduse valida oma karjääritee, jätkata haridusteed või teha elulisi otsuseid.

Religioossed ja moraalsed veendumused

Ajateenistus satub tihti vastuollu inimeste usuliste ja moraalsete veendumustega, kes keelduvad sõjaväeteenistusest. Eestis, nagu teistes orjameelsetes riikides, seisavad südametunnistuse vastased silmitsi tõsiste takistustega, sealhulgas sotsiaalse stigmatiseerimise ja piiratud alternatiivsete võimalustega. Need probleemid püsivad vaatamata rahvusvahelistele standarditele, nagu on määratletud Euroopa Inimõiguste Kohtus, mis on toetanud õigust südametunnistuse vabadusele sellistes juhtumites nagu Bayatyan vs. Armeenia (2011).²⁵

Usugrupid nagu Jehoova tunnistajad ja patsifistlikud isikud viitavad tihti oma veendumustele kui alusele teenistusest keeldumiseks.²⁶ Kuid paljude riikide poolt nendele isikutele kehtestatud karistavad meetmed näitavad, et religioosset vabadust ja isiklikku südametunnistust ei austata piisavalt.²⁷ Mis sellest, et need põhimõtted on selgesõnaliselt kaitstud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 9.²⁸

Psühholoogia

Kohustuslik ajateenistus katkestab elusid, karjääri ja haridust, tekitades pikaajalisi sotsiaalseid ja psühholoogilisi mõjusid, sest noored kutsutakse ajateenistusse sageli oma elu kujunemisfaasis, mis viivitab või pärsib isiklikku ja tööalast arengut. Eestis avaldavad paljud ajateenijad rahulolematust hariduse katkestamise või karjääri alustamise edasilükkamise pärast, samal ajal viidates ajateenistuse range militaarse keskkonna psühholoogilisele stressile.²⁹

Uuringud on sidunud kohustusliku ajateenistuse suurenenud vaimse tervise probleemidega, sealhulgas depressiooni, ärevuse ja posttraumaatilise stressihäirega. Sõjategevuses osalejatel on kõrgem psühholoogilise stressi tase, kordades rohkem ärevushäireid ja nii edasi.³⁰

Elu ohverdamine ja tõotuse andmine

Ajateenistus nõuab inimestelt valmisolekut tappa või surra riigi eest, tuues esile tõsiseid moraalseid dilemmasid. Kuigi mõned väidavad, et see on õigustatud riigi kaitsmise nimel, leiavad teised, et kellegi sundimine oma elu ohtu seadma rikub tema põhiõigust enesemääramisele.³¹

Lisaks on problemaatiline kaitseäelase tõotuse sunniviisiline andmine. Eesti kaitseväeteenistuses peab iga ajateenistusse astuja allkirjastama järgmise tõotuse:³²

“Mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni Kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.”

Selline deklaratsioon nõuab noortelt sunniviisiliselt elu ja surma küsimuste üle otsustamist olukorras, kus neil puudub vaba valik. Tõotus, mis eeldab valmisolekut ohverdada elu ja kuuletuda kõhklematult, on vastuolus südametunnistuse ja enesemääratluse põhimõtetega. Lisaks seab selline käsk ametid kriitikavabale positsioonile, mis võib viia kuritarvitusteni.³³

Kohustuslik ajateenistus on üks viimaseid “seaduslikke” süsteeme, mis avalikult diskrimineerib inimesi soo alusel, asetades ebaproportsionaalse nõude meestele.³⁴ Selle süsteemi jätkumine mitte ainult ei kinnista vananenud soorolle, vaid peegeldab ka sügavat struktuurset ebavõrdsust, kus meeste kehasid nähakse justkui riigile kuuluvatena, samal ajal kui naistel seda kohustust ei ole.

Ebavõrdne mõju meestele

Eestis kehtib ajateenistus ainult meestele, kusjuures naised võivad vabatahtlikult ajateenistusse astuda.³⁵ See loob selge topeltstandardi, kus mehi nähakse kui “sõjamasina tööriistu”, samal ajal kui naised on vabastatud riiklikust kohustusest osaleda otseses riigikaitses. Lisaks soolise võrdsuse (mida propageerib Euroopa Liit³⁶) rikkumisele tugevdab see ka vananenud arusaamu meeste ja naiste rollidest ühiskonnas.

Ajateenistuse praegune korraldus eeldab, et meestel puudub autonoomia oma keha ja elu üle otsustamisel. Samas asetab see nende füüsilise ja vaimse tervise ohtu, pidades mehi iseenesestmõistetavalt ohvriks, keda saab kasutada riiklike huvide nimel.³⁷

Nimetatud lähenemise eetiline probleem seisneb selles, et meeste kehasid nähakse ressursina, mida riik võib kasutada ja ohverdada. See eeldus vähendab indiviidi isikuvabadust ja väärtust, taandades mehed pelgalt vahenditeks riiklike eesmärkide saavutamiseks. Orjameelsuse paradigma soodustab autoritaarset mõtteviisi, mis ei sobi demokraatlikku ja inimõigustele tuginevasse ühiskonda kuidagi.

Orjameelsuse paradigma soodustab autoritaarset mõtteviisi, mis ei sobi demokraatlikku ja inimõigustele tuginevasse ühiskonda kuidagi

Struktuurse ebavõrdsuse ja soorollide tugevdamine

Ajateenistuse süsteem tugevdab ideed, et meeste väärtus peitub nende füüsilises tugevuses ja valmisolekus sõdida, kuid naiste väärtust nähakse pigem tsiviil- ja perekondlikes rollides. Sellised soorollid on sügavalt juurdunud ajaloolistesse arusaamadesse, kuid kaasaegses ühiskonnas on sellised ootused selgelt aegunud.³⁸

Kuigi mõned riigid (näiteks Norra ja Rootsi) on kehtestanud sooneutraalse ajateenistuse, jääb see lähenemine Eestis ja enamikus teistes riikides saavutamata.³⁹ Samal ajal ignoreeritakse ka meeste hääli, kes soovivad sellest süsteemist keelduda, ja neid sageli häbimärgistatakse või karistatakse.⁴⁰

Sooline enesemääratlus

Tänapäeva õiguslikus ja ühiskondlikus kontekstis, kus sooline enesemääratlus on üha rohkem tunnustatud inimõigus, on ajateenistuse süsteem jäänud ajale jalgu. Soolise identiteedi tunnustamine võimaldab indiviididel määratleda oma soolist identiteeti vastavalt sellele, kuidas ennast nähakse, mida toetavad mitmed rahvusvahelised kokkulepped ja riikide seadusandlused.⁴¹

Eestis on sooline enesemääratlus täna väga piiratud ja soo muutmise protsess võib võtta aastaid, nii et puudub paindlikkus ajateenistuse kohustuse kontekstis ja kogu protsess on palju keerulisem kui mujal.⁴² See ignoreerib indiviidi õigust enesemääramisele ja tänapäevaseid arusaamu soolisest mitmekesisusest.

Malta⁴³ ja Norra⁴⁴ on juba integreerinud seadusandlusesse soolise enesemääratluse kaitsemehhanismid, mis tagavad, et riiklikud süsteemid ei diskrimineeri inimesi nende identiteedi alusel. Eestis aga eiratakse endiselt asjaolu, et selline jäikus seab lisakoormuse transsoolistele inimestele ja ignoreerib nende õigusi.

Kohustuslik ajateenistus Eestis on vastuolus rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste põhimõtetega, mille keskmes on isiklik autonoomia, väärikus ja õigus teha eetilisi valikuid. Seda praktikat ei saa käsitleda pelgalt riikliku julgeoleku meetmena, kui selle rakendamine rikub fundamentaalseid õigusi, nagu vabadus mõttele, südametunnistusele ja usule. Rahvusvahelised lepingud ja otsused, sealhulgas Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR) ja Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR), loovad selged standardid, mida kohustuslik ajateenistus Eestis eirab.

Vabadus mõttele, südametunnistusele ja usule

Artikkel 18 (UDHR) tagab igale inimesele õiguse järgida oma südametunnistust, sealhulgas vabaduse muuta oma usulisi ja filosoofilisi vaateid. ⁴⁵Ajateenistus rikub seda õigust, kuna see sunnib inimesi osalema tegevustes, mis võivad minna vastuollu nende eetiliste ja usuliste tõekspidamistega.

Karistused ja sotsiaalne stigmatiseerimine keeldumise puhul on selges vastuolus UDHR artikliga 18, mis nõuab riikidelt usulise ja südametunnistuse vabaduse austamist.⁴⁶

ICCPR artikkel 18 laiendab UDHR artikli 18 põhimõtteid, rõhutades, et ükski inimene ei tohi olla sunnitud tegema tegusid, mis on vastuolus tema südametunnistusega.⁴⁷ Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on sellistes kohtuasjades nagu Bayatyan vs. Armeenia kinnitanud, et kohustuslik ajateenistus ilma tõhusate alternatiivide pakkumiseta on inimõiguste rikkumine.⁴⁸

Sundtöö keeld

ICCPR artikkel 8 keelab sundtöö, välja arvatud teatud piiratud juhtudel, näiteks vangistus karistusena.⁴⁹ Kohustuslik ajateenistus, eriti olukordades, kus alternatiive ei pakuta, need pole piisavalt kättesaadavad või neid diskrimineeritakse, kvalifitseerub sundtööks.

Eestis ja paljudes teistes riikides peavad noored mehed täitma ajateenistuse kohustuse, mis sageli seondub füüsiliselt ja vaimselt kurnavate tingimustega.⁵⁰ Kui indiviidid on sunnitud loobuma oma õigustest ja vabadusest riikliku sunnimeetme tõttu, satub see vastuollu sundtöö rahvusvahelise keelu ja inimväärikuse austamise põhimõtetega.

Võrdsus seaduse ees ja diskrimineerimiskeeld

ICCPR artikkel 26 tagab, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neid tuleb kaitsta diskrimineerimise eest, sealhulgas soo, religiooni või muu staatuse alusel.⁵¹ Kohustuslik ajateenistus aga tugevdab struktuurset ebavõrdsust ja kinnistab aegunud soorolle, kuna see on suunatud üksnes meestele. Soopõhine kohustuslik ajateenistus ei vasta ICCPR-i artiklile 26, mis nõuab, et kõik seadused ja poliitika peavad austama võrdsuse põhimõtet.⁵²

Soopõhine kohustuslik ajateenistus ei vasta ICCPR-i artiklile 26, mis nõuab, et kõik seadused ja poliitika peavad austama võrdsuse põhimõtet

Amnesty Internationali seisukoht

Inimõiguste kaitsele keskendud rahvusvaheline organisatsioon Amnesty International on korduvalt rõhutanud, et kellegi sundimine osalema sõjalises tegevuses või võtta osa sõjaväelisest väljaõppest, kui see on vastuolus tema südametunnistuse või usuliste tõekspidamistega, on fundamentaalne inimõiguste rikkumine.⁵³

Amnesty seisukoht toetab rahvusvaheliste lepingute ja otsuste põhimõtteid, nõudes, et riigid tagaksid ajateenistuse alternatiivid ja austaksid indiviidide õigust keelduda osalemisest sõjalistes struktuurides.

Kohustuslik ajateenistus, mis kunagi oli vajalik lahendus rahvusriikide julgeoleku tagamiseks, on 21. sajandi kontekstis kaotanud oma efektiivsuse ja otstarbekuse. Süsteemi puudused ilmnevad nii kulutõhususe, sõjalise efektiivsuse kui ka motivatsiooni osas.⁵⁴

Ebaefektiivsus ja kulukus

Kohustuslik ajateenistus on äärmiselt kallis. Noorte väljaõpe, varustamine ja ajutise sõjaväelise süsteemi integreerimine nõuab märkimisväärseid ressursse, kuid nende sõjaline panus on sageli piiratud. Eestis on Kaitsevägi olnud mures ajateenijate tervise ja valmisoleku pärast: 2023. aasta raport tõi esile, et kutsealuste seas on suurenenud vaimse tervise probleemid, sealhulgas paanikahäired ja depressioon.⁵⁵ Sellised probleemid vähendavad nende võimet tõhusalt teenida, suurendades samal ajal kulusid.

Võrdluseks on Rootsi ja Norra mõlemad piiranud ajateenistust ning keskendunud rohkem vabatahtlikkusele ja professionaalsele armeele.⁵⁶ Rootsi, kes taastati osaliselt ajateenistuse pärast 2017. aastat, valib ainult väikese protsendi sobivamatest kandidaatidest.⁵⁷ See lähenemine tagab, et ressursse kasutatakse tõhusamalt ja tähelepanu keskendub motivatsiooniga sõduritele.

Motivatsiooni puudumine

Motivatsioon ei teki sunniviisiliselt. Kohustuslik ajateenistus toodab sageli demotiveeritud ja vastumeelseid sõdureid. Noored, kes ei tunne kutsumust ega huvi sõjaväeteenistuse vastu, võivad vastumeelselt täita oma kohustusi, vähendades kogu väe moraali ja efektiivsust.⁵⁸

Saksamaa kaotas kohustusliku ajateenistuse 2011. aastal ja on leidnud, et vabatahtlik armee on motiveeritum ja tõhusam.⁵⁹

Saksamaa kaotas kohustusliku ajateenistuse 2011. aastal ja on leidnud, et vabatahtlik armee on motiveeritum ja tõhusam

Tere, tänapäev

21. sajandi sõjapidamine nõuab kõrgelt koolitatud professionaale ja keerukaid tehnoloogilisi süsteeme, mitte suuri inimressursse.⁶⁰ Kohustusliku ajateenistuse kaudu saadud lühiajaline tööjõud ei suuda vastata tänapäevaste lahinguväljade nõuetele, mis hõlmavad küberkaitset, droonitehnoloogiat ja kõrgtehnoloogilist luuret.⁶¹ Võrdluseks on Suurbritannia, kes on säilitanud täielikult vabatahtlikud relvajõud, suutnud keskenduda tehnoloogilisele innovatsioonile ja globaliseeritud julgeolekuvajadustele ilma kohustusliku teenistuseta.⁶²

Eesti kui NATO liige on muutnud oma kaitsevajaduste lähenemist, keskendudes rohkem kollektiivsele kaitsele ja rahvusvahelisele koostööle. NATO liikmesus pakub Eestile tugevat turvavõrku, kus rõhk on alliansi ühisressurssidel ja professionaalsel koostööl.⁶³ NATO standarditele vastamine tähendab ka kõrgema kvaliteediga personali ja tehnoloogia kasutuselevõttu, millele sunnitud ajateenijad harva vastavad.⁶⁴

Edulood Euroopast

Mitmed Euroopa riigid on loobunud kohustuslikust ajateenistusest ja näidanud märkimisväärseid edusamme. Näiteks:

– Saksamaa kaotas kohustusliku ajateenistuse 2011. aastal, viidates selle kulukusele ja ebaefektiivsusele. Selle asemel keskendub riik professionaalsele ja vabatahtlikule kaitsesüsteemile.⁶⁵

– Holland loobus kohustuslikust teenistusest 1997. aastal, liikudes täielikult vabatahtlike põhisele armeele. Holland on seejärel investeerinud kõrgtehnoloogilistesse lahendustesse ja rahvusvahelisse koostöösse.⁶⁶

– Rootsi on piiranud ajateenistuse ulatust ja keskendub kõrgelt motiveeritud kandidaatidele, tagades seeläbi parema ressursikasutuse ja kõrgema valmisoleku.⁶⁷

Kohustuslik ajateenistus Eestis on kaotanud oma moraalse ja praktilise õigustuse, eriti arvestades tänapäevaste alternatiivide olemasolu, mis tagavad nii riikliku julgeoleku kui ka üksikisiku õiguste austamise. Paljud riigid on edukalt liikunud professionaalsete vabatahtlike armeede suunas, mis tõmbavad ligi motiveeritud ja oskuslikku personali ilma sunduseta. Seega pole vaja leiutada jalgratast.

Vabatahtlik armee

Üks peamisi alternatiive ajateenistusele on professionaalne vabatahtlik armee, mida mitmed Euroopa riigid. Üks parimaid näiteid on Holland, mis loobus kohustuslikust ajateenistusest 1997. aastal, suunates ressursid professionaalsele armeele ja NATO rahvusvahelisele koostööle. Tulemuseks on efektiivsem ja motiveeritum kaitsevägi.⁶⁸

Eestis võiks rakendada laialdast vabatahtlike reservvägede programmi, kus kodanikud osalevad vabatahtlikel harjutustel ja saavad kriisiolukordades toetada professionaalset armeed. Soome ja Rootsi on näited riikidest, kus reservvägi on tugevalt arendatud. Rootsi valib ainult motiveeritud kandidaadid ajateenistusse, pakkudes seejärel võimalust liituda reservväega.

Paljud skeptikud võivad väita, et vabatahtlik armee on kulukas. Kuid Eesti kaitseministeeriumi 2024. aasta eelarve näitab, et olulised investeeringud on juba suunatud kaasaegsetesse kaitsevahenditesse ja tehnoloogiatesse. Eelarve kogumaht on 1,02 miljardit eurot, millest 338 miljonit eurot on eraldatud kaitseväele, 628 miljonit eurot kaitseinvesteeringute keskusele ja 572 miljonit eurot majandamiskuludele.⁶⁹ Selliste summade juures on võimalik rakendada efektiivset ja professionaalset värbamisprogrammi, mis vähendab kulutusi sunnitud ajateenistuse haldamisele.

Eestis on vabatahtliku armee loomine mitte ainult võimalik, vaid selleks on soodsad tingimused

Võrreldes Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, kus ei rakendata orjameelsust, on ilmgselge, et Eestis on vabatahtliku armee loomine mitte ainult võimalik, vaid selleks on soodsad tingimused:

Ajaloo jooksul on inimesed seisnud vastu orjameelsusele ja kohustuslikule ajateenistusele, hakates vastu süsteemidele, mis nõuavad vastuvaidlematut kuulekust isiklike vabaduste, eetika ja tõekspidamiste hinnaga. Need kangelased on sillutanud teed laiematele aruteludele ajateenistuse moraalsuse üle ja inspireerinud liikumisi inimõiguste suuremaks tunnustamiseks.

Osman Murat Ülke (Türgi)

Osman Murat Ülke põletas efektselt 1995. aastal avalikult oma ajateenistuse kutse – see julguseakt tõi kaasa korduvaid vahistamisi, vangistusi ja ahistamist enam kui kümne aasta jooksul.⁷⁰ Vaatamata ebainimlikele tingimustele ja ühiskondlikule survele jäi Ülke enda tõekspidamistele kindlaks, väites, et ajateenistus rikub tema isiklikku autonoomiat ja patsifistlikke tõekspidamisi.⁷¹

2006. aastal otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus Ülke kasuks, nentides, et Türgi kohtlemine tema suhtes kujutas endast ebainimlikku ja alandavat kohtlemist, rikkudes Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 3.⁷² Sellega loodi pretsedent südametunnistuse pinnalt keeldujatele nii Türgis kui ka mujal.

Muhammad Ali (Ameerika Ühendriigid)

Legendaarne poksija Muhammad Ali pälvis laialdast tähelepanu 1967. aastal, kui ta keeldus astumast USA sõjaväkke Vietnami sõja ajal, viidates oma usulistele veendumustele Islamis ja sõjavastastele vaadetele.⁷³ Tema keeldumine tõi kaasa tema poksitiitlite äravõtmise ja süüdimõistmise teenistusest kõrvalehoidmise eest.⁷⁴

1971. aastal tühistas USA Ülemkohus Ali süüdimõistmise, tunnustades tema keeldumist usulistel alustel.⁷⁵

Franz Jägerstätter (Austria)

Austria talupoeg ja katoliiklane Franz Jägerstätter keeldus Teise maailmasõja ajal võitlemast natsi-Saksamaa eest.⁷⁶ Viidates oma vastuseisule režiimi ebamoraalsele sõjale, jäi ta kindlaks vaatamata kogukonna ja kiriku survele.⁷⁷ 1943. aastal hukati Jägerstätter keeldumise eest, millega sai temast märter keeldujatele üle maailma.⁷⁸

2007. aastal koostas paavst Benedict XVI apostelliku üleskutse, tunnustades tema moraalset julgust ja ohverdust vankumatu eetilise vastupanu näitena.⁷⁹

End Conscription Campaign (Lõuna-Aafrika)

End Conscription Campaign (ECC), mis loodi 1980. aastatel, tekitas laialdast vastupanu noorte valgete meeste seas, kes keeldusid teenimast ebaõiglases süsteemis.⁸⁰ ECC aktivism aitas õõnestada apartheidi toetust ja tõi esile südametunnistusele tuginevate keeldumiste rolli ühiskondlikes muutustes.⁸¹

Jehoova tunnistajad: Lõuna-Korea ja Venemaa

Jehoova tunnistajad on pikka aega olnud esirinnas võitluses ajateenistuse vastu, kuna nende usk keelab sõjaväeteenistuses osalemise.⁸² Lõuna-Koreas vangistati kuni 2018. aastani igal aastal tuhandeid Jehoova tunnistajaid, kes keeldusid ajateenistusest.⁸³ Üks tähelepanuväärsemaid võite saavutati 2018. aastal, kui Lõuna-Korea põhiseaduskohus otsustas, et südametunnistuse vabadus tuleb tunnistada kehtivaks ajateenistusest keeldumise põhjuseks.⁸⁴ Sellest ajast alates on tuhandeid Jehoova tunnistajaid vanglast vabastatud või süüdistusest pääsenud, mis näitab püsiva vastupanu ja õigusliku kaitse jõudu.⁸⁵

Venemaal seisavad Jehoova tunnistajad jätkuvalt silmitsi tagakiusamisega.⁸⁶ Vaatamata vangistuse ja ühiskondliku tõrjutuse riskidele on paljud otsustanud jääda truuks oma veendumustele.⁸⁷ Rahvusvaheline kogukond, sealhulgas organisatsioonid nagu Amnesty International, on korduvalt nõudnud nende õiguste kaitset, rõhutades vajalikkust sellistele süsteemide vastu seista.⁸⁸

Zwaan-de Vries (Holland)

Kuigi see juhtum ei olnud otseselt seotud ajateenistusega, puudutas see olulist diskrimineerimise küsimust: Zwaan-de Vries on Hollandi naine, kellele keelduti töötushüvitist maksmast tema soost tulenevate eelduste tõttu.⁸⁹ ÜRO Inimõiguste Komitee leidis, et Holland rikkus artiklit 26 ehk seaduse ees võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet.⁹⁰

Vriesi juhtum illustreerib, kuidas seadusandlikud piirangud, mis diskrimineerivad inimesi soo, usu või moraalsete veendumuste alusel, võivad rikkuda rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigusi. Ajateenistuse kontekstis kehtib sama loogika.

André Glor (Šveits)

André Glor keeldus ajateenistusest tervislikel põhjustel ja pakkus selle asemel alternatiivset tsiviilteenistust, Šveitsi seadused aga tunnustanud tema pakkumist, kuna ta ei olnud ametlikult vabastatud.⁹¹ EIK leidis, et Šveits rikkus tema õigust mitte olla diskrimineeritud (artikkel 14) koos õigusega eraelu austamisele (artikkel 8).⁹²

Eritrealased ajateenistusest põgenemas

Eritreas on kohustuslik ajateenistus määramata tähtajaga, tihti võrreldav kaasaegse orjandusega, kus noored on sunnitud elama aastaid sõjaväelaagrites ilma vabaduseta oma elu üle otsustada.⁹³ Rahvusvaheline ÜRO uurimiskomisjon on korduvalt rõhutanud, et selline süsteem rikub inimväärikust ja vastuolu rahvusvaheliste normidega, sealhulgas sunnitöö keeldu.⁹⁴

Tuhanded eritrealased põgenevad igal aastal oma kodumaalt, panneks oma elu ohtu, kui peavad põgenema läbi kõrbe ja veekogude.⁹⁵

Guy Davidi (Iisrael)

Iisraelis valmis 2022. aastal dokumentaalfilm “Süütus”, mis räägib sõjaväelise propagandakultuuri mõjust noortele, keskendudes Iisraeli näitele.⁹⁶ Film paljastab, kuidas noori suunatakse sõjaväeteenistusse, kasutades lubadusi ja manipuleerimist, kusjuures loo keskmes on lapsed, kes olid algselt ajateenistusele vastu, kuid lõpuks alistusid survele.⁹⁷ Nende elu, sisemised konfliktid ja traagiline saatus avanevad läbi päevikute, sõjaväevideote ja koduste salvestuste, näidates, kuidas nende surmad on vaigistatud ja kujutatud ohuks rahvuslikule narratiivile.⁹⁸ Film kutsub üles arutlema militarismi ja moraalse korrumpeerumise teemadel.⁹⁹

S. Landau, I. Saraf, R.O. Moore (Ameerika Ühendriigid)

Dokumentaalfilm “Protestist vastuhakuni” (1968) uurib ajateenistuse ja Vietnami sõja vastast liikumist Ameerika Ühendriikides.¹⁰⁰ See toob esile, kuidas noored mehed ja naised asusid protestima ebaõiglase sõja ja ajateenistuse vastu, mis sundis neid osalema konfliktis, millega nad moraalselt ei nõustunud.¹⁰¹ Film käsitleb liikumise arengut rahumeelsetest protestidest otsese vastupanuni, sealhulgas osalemisest keeldumist ja vangistusi.¹⁰² Kasutades arhiivimaterjale ja aktivistide lugusid, näitab dokumentaal, kuidas kohustuslik ajateenistus muutus sõjavastase liikumise keskseks küsimuseks ja sümboliks indiviidi õiguste ja südametunnistuse kaitse eest võitlemisel.¹⁰³ Film kinnitab, et kollektiivne vastupanu võib tuua muutusi, isegi näiliselt muutumatutes süsteemides.

Levinud kohustusliku ajateenistuse müüdid on sügavalt juurdunud, kuid ei pea kriitilisele mõtlemisele vastu. Patriotism ei nõua sundtööd, võrdsust ei saa saavutada süsteemse diskrimineerimisega ja 21. sajandi riigikaitse nõuab professionaalsust ja tahet, mitte sundi, et mitte öelda orjust. Selle asemel, et klammerduda kümne küünega ajalooprügikasti külge, peaksid riigid omaks võtma kaasaegsed, eetilised ja vabatahtlikud alternatiivid, mis austavad inimõigusi ja tagavad kollektiivse julgeoleku.

“Ajateenistuses osalemine on patriootlik ja iga mehe kohustus”

Üks levinumaid müüte on, et ajateenistus on patriootlik tegu ja iga mehe moraalne kohustus.¹⁰⁴ Tegelikkuses ei nõua patriotism pimedat allumist autoriteedile ega militarismis osalemist: tõeline patriotism seisneb kriitilises mõtlemises ja püüdluses õiglust, võrdsust ja individuaalseid vabadusi edendava ühiskonna poole.¹⁰⁵ Sundida inimesi teenistusse, mis eirab nende õigust valida, õõnestab demokraatlikke väärtusi ja isikuvabadusi.¹⁰⁶ Riigid nagu Saksamaa on kaotanud kohustusliku ajateenistuse, kuid säilitanud kõrge rahvusliku uhkuse ja tõhusa sõjaväe.¹⁰⁷

“Ajateenistus tõstab võrdsust ja ühtekuuluvust”

Ajateenistuse süsteemid on sageli ebavõrdsusest läbi imbunud. Jõukamatel inimestel või sidemetega isikutel on tihti võimalus teenistusest kõrvale hoida, samas langeb koormus ebaproportsionaalselt marginaliseeritud ja vähem privilegeeritud gruppidele.¹⁰⁸ Kehtiv süsteem, kus ajateenistus Eestis on kohustuslik ainult meestele, süvendab soolist diskrimineerimist ja kinnistab vananenud soorolle.¹⁰⁹ Lisaks ei loo sunniviisiline teenistus tõelist ühtekuuluvust, vaid tekitab sageli pahameelt ja lõhesid nende vahel, kes on sunnitud teenima, ja nende vahel, kes on vabastatud.¹¹⁰ Vabatahtlikud teenistusprogrammid on palju tõhusamad tõelise sotsiaalse sidususe loomisel.¹¹¹

“Olemas on asendusteenistus”

Asendusteenistust pakutakse alternatiivina ajateenistusele, kuid selle kättesaadavus on piiratud ja praktikas täidab see vaid teistsuguse sunnitöö rolli. Paljud soovijad ei pääse asendusteenistusse piiratud kohtade tõttu, mistõttu peavad nad siiski läbima sõjaväelise väljaõppe või seisavad silmitsi karistustega.¹¹² Samas nõuab Kaitseressursside Amet motiveeritud taotlust ja täpseid selgitusi usu ja muude põhjuste kohta¹¹³ – see on vastuolus usuvabaduse põhimõttega ja kedagi ei saa kohustada nii isiklikke andmeid avaldama, kusjuures seetõttu võidakse taotlus tagasi lükata¹¹⁴. Lisaks hõlmavad asendusteenistuse ametikohad sageli ülesandeid, mis ei ole seotud riigikaitsega ega too ühiskonnale olulist kasu.¹¹⁵ Samal ajal on need madalapalgalised, mis muudab süsteemi ebavõrdseks ja on olemuselt väljapressiv. Asendusteenistus ei lahenda kohustusliku teenistuse põhiprobleemi – see on endiselt riigi pealesurutud kohustus, mis piirab indiviidi vabadust ja õigusi. Kui sellised ülesanded on tõepoolest vajalikud, võiksid neid täita vabatahtlikud või päris palgatöötajad.

“Ajateenistus on riigikaitse seisukohalt hädavajalik”

Mõned usuvad, et ajateenistus Eestis on hädavajalik riigi julgeoleku tagamiseks, eriti väiksemates riikides, mis seisavad silmitsi võimalike ohtudega. Tegelikkuses tugineb tänapäeva sõjapidamine rohkem tehnoloogiale, spetsialiseerumisele ja professionaalsusele kui suurele hulgale minimaalselt väljaõppinud ajateenijatele.¹¹⁶ NATO liikmesriigina on Eestil olemas kollektiivse julgeoleku süsteem, mis vähendab vajadust massilise ajateenistuse järele.¹¹⁷ Rootsi ja Norra on liikunud piiratud või valikulise ajateenistuse ja professionaalsete armeede poole, mis näitab, et tugev kaitsevõime ei nõua kõigi sunduslikku teenistust.¹¹⁸ Kaasaegne sõjapidamine nõuab motiveeritud ja kõrgelt koolitatud spetsialiste, mitte ajutisi sunnitud tööjõuressursse.¹¹⁹

“Sõjategevus pole naiste jaoks”

Väide, et naised ei sobi kaitseväkke või ei peaks olema kohustatud ajateenistuses osalema, põhineb aegunud ja seksistlikel soostereotüüpidel.¹²⁰ Võimekus ei ole soopõhine, vaid individuaalne omadus, ja naiste kõrvalejätmine kohustuslikust süsteemist on hoopis alusetu diskrimineerimine.¹²¹ Ajalugu ja kogemused on korduvalt tõestanud, et naised suudavad sõjalisi ülesandeid täita sama edukalt kui mehed.¹²² Paljud naised on juba tõestanud oma oskusi nõudlikes rollides nii juhtivatel ametikohtadel kui ka lahinguväljal.¹²³ Naiste välistamine ajateenistusest on pärit samast ajastust, mil naistel puudus valimisõigus, mida on muudetud, kuid ajateenistust mitte.¹²⁴

“Kõige lihtsam on ajateenistuses ära käia”

Paljud usuvad ekslikult, et pärast ajateenistuse lõpetamist lõpeb nende side kaitseväega, kuid tegelikkuses arvatakse nii ajateenistuse läbinud kui ka erinevatel põhjustel vabastatud isikud reservi ehk kohustus riigi ees jätkub määramata ajaks.¹²⁵ Reservväelased peavad arvestama sellega, et neid võidakse igal ajal kutsuda õppekogunemistele või mobilisatsiooni, kusjuures ilmumine on samamoodi seaduslik kohustus.¹²⁶ Need kogunemised võivad häirida inimese töö- ja eraelu, tuues kaasa lisakoormuse, mida algselt ei teadvustatud. Süsteem loob olukorra, kus inimene on kogu elu jooksul seotud riigi käsutamisega ja peavad end riigile põhimõtteliselt maha müüma.

“Ajateenistus on ohutu ja seal käivad terved inimesed”

Ohutus võib tõepoolest olla aastajärkudega tõusnud, kuid intsidente juhtub sellegipoolest ja keskkonnas, kus on kasutuses tulirelvad, lõhkeaine ja sõjatehnika, ei saa olla ohutu.¹²⁷ Mõned näited:

– 1997. aastal uppus või suri alajahtumisse Eestis 14 kaitseväelast¹²⁸

– 2010. aastal sai Eestis õppuse käigus ajateenija raskelt vigastada ning teine ajateenija jäi kahe auto vahele¹²⁹

– 2012. aastal leidis Eestis väidetavalt aset juhtum, kus ajateenijaid sunniti relva ähvardusel endale haudu kaevama¹³⁰

– 2018. aastal sai Eestis granaadiplahvatuses raskelt viga 19-aastane noor¹³¹ ning suri ajateenija teenistuse käigus alanud hingamisraskuste tõttu¹³²

– 2019. aastal tappis Venemaal ajateenija alandamise tõttu 8 kaasajateenijat¹³³

– 2021. aastal suri Eestis ajateenija tulirelvaga tekitatud vigastuse tagajärjel¹³⁴

– 2022. aastal suri Eestis välilaagris ajateenija¹³⁵

– 2024. aastal suri Poola sõjalennuki piloot harjutuslennu käigus¹³⁶ ning Soomes said 23 ajateenijat korraga tulistamisharjutuse käigus tõsiseid vigastusi¹³⁷

Viimastel aastatel on tervisenõudeid kergendatud, et suurendada sobivate ajateenijate arvu.¹³⁸ Selle tulemusel kutsutakse teenistusse ka krooniliste haigustega inimesi, sealhulgas neid, kellel on diagnoositud diabeet, kasvajad, astma ja käitumishäired.¹³⁹ Haigusi põdevate noorte sundimine ajateenistusse võib olla eriti ohtlik ja eirata inimväärikuse põhimõtteid, sest sunnitakse inimesi osalema füüsiliselt ja vaimselt kurnavates tegevustes, mis võivad nende tervislikku seisundit veelgi halvendada.¹⁴⁰ Ajateenistusse kutsutud noored, kellel on kroonilised haigused või vaimsed terviseprobleemid, seisavad sageli silmitsi olukordadega, kus puudub piisav meditsiiniline toetus või arvestamine nende erivajadustega.¹⁴¹

On aeg küsida, kas me vajame süsteemi, mis õõnestab nii inimväärikust kui ka demokraatlikke väärtusi.

Ajateenistus ei ole lihtsalt riiklik kohustus, vaid sunnimeetod, mis eeldab kuulekust ja vaigistab kriitilist mõtlemist. See loob orjameelse mentaliteedi, kus indiviid ei tohi küsida “miks?”, vaid peab täitma käske vastu vaidlemata. Selline lähenemine ei sobi kokku kaasaegse haritud ja vaba ühiskonna ideaalidega, kus iga isiku hääl ja valik peaksid olema olulised.

Kaasaegne sõjapidamine ei vaja enam massilist tööjõudu, vaid kõrgelt kvalifitseeritud ja motiveeritud spetsialiste. NATO liikmesriigina on Eestil võimalus tugineda liitlasvägede koostööle ning investeerida uutesse lahendustesse. Sunniviisiline ajateenistus Eestis kui selline on ajale jalgu jäänud ning iseloomustab rohkem Nõukogude Liitu kui Eesti Vabariiki.

Sunniviisiline ajateenistus kui selline on ajale jalgu jäänud ning iseloomustab rohkem Nõukogude Liitu kui Eesti Vabariiki

Oluline on austada iga inimese õigust autonoomiale ja südametunnistusele. Ajateenistusest keeldumise juhtumid nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt näitavad, et sunniviisiline teenistus ei ole kooskõlas tänapäeva väärtustega. Juhtumid, kus keelduti südametunnistuse tõttu, tõestavad, et inimene võib olla tugevam kui süsteem, mis teda allutada püüab.

Ajateenistuse kaotamine oleks samm edasi demokraatia tugevdamisel ja üksikisiku õiguste austamisel. See ei tähenda kaitsevõime loobumist, vaid selle viimist tasemele, mis on tõhus, professionaalne ja kooskõlas inimõigustega.

Orjameelsuse jätkamine ei toeta Eesti tulevikku. Selle asemel peame valima tee, mis austab nii riigi julgeolekut kui ka iga inimese väärikust ja autonoomiat. Vabadus ei tule orjusest. Valime vabaduse.