Inimloomus on olnud filosoofia keskmes sajandeid, alates Aristotelese mõtetest inimesest kui sotsiaalsest loomast kuni Jean-Jacques Rousseau ja tema arusaamani inimese loomulikust seisundist.
Kaasaegne maailm on loonud uue paradigma, kus inimesi käsitletakse sageli kui kaupa ehk ressursse, mida saab hallata, suunata ja tarbida. Uurime, miks selline käsitlus on vastuolus inimloomuse olemusega ja kuidas filosoofid on seda küsimust läbi aegade analüüsinud.
Inimene kui kaup, postmodernistlik käsitlus
21. sajandi globaalne majandussüsteem ja digitehnoloogia on kujundanud maailma, kus inimese tööjõudu, andmeid ja väärtusi käsitletakse sarnasel viisil nagu kaupu turgudel. Meie sotsiaalmeedia profiilid, tarbimisharjumused ja kehaline võimekus muutuvad andmeteks, mida saab analüüsida ja millega saab kaubelda. See lähenemine läheb aga otseselt vastuollu filosoofilise arusaamaga inimesest kui vabast ja autonoomsest indiviidist.
Filosoof Herbert Marcuse on oma teoses “Ühemõõtmeline inimene” kritiseerinud modernset kapitalismi selle eest, et see võõrandab inimese tema tõelisest olemusest. Tema seisukohast lähtudes muutub inimene mehaanilise süsteemi osaks, kaotades vabaduse määratleda omaenda eesmärke. Selline olukord viib sageli passiivse allumise ja eneseteostuse puudumiseni.
Inimloomus
Jean-Jacques Rousseau uskus, et inimene on loomult vaba, kuid sotsiaalsed struktuurid, eriti eraomandi tekkimine, on viinud allutamise ja ekspluateerimiseni. Tema teoses “Discourse on the Origin of Inequality” kirjeldab ta, kuidas inimese loomulik seisund – vabadus ja autonoomia – asendub sotsiaalse lepinguga, kus vabadus antakse ära tsivilisatsiooni nimel.
Immanuel Kant rõhutas inimväärikust ja autonoomiat. Tema käsitluse kohaselt ei tohi inimest kunagi käsitleda ainult vahendina, vaid alati ka eesmärgina iseeneses. See mõtteviis seab kahtluse alla iga süsteemi, mis käsitleb inimesi tarbitavate ressurssidena, olgu see siis majanduslik, poliitiline või tehnoloogiline.
Sõdimine ja inimloomus
Ka sõjapidamise küsimuse üle on filosoofid palju mõelnud. Thomas Hobbes väitis oma teoses “Leviathan”, et inimese loomulik seisund on “kõigi sõda kõigi vastu”. Ta uskus, et ilma tsentraliseeritud võimuta viib inimloomus kaoseni.
Inimloomuses on pigem koostöö ja harmoonia kui konflikt. Kropotkini teooria vastastikusest abist näitab, et nii loomade kui ka inimeste seas on ellujäämise võtmetegur koostöö, mitte konkurents. Sellest vaatenurgast on sõdimine rohkem sotsiaalsete ja poliitiliste struktuuride toodang kui inimloomuse paratamatus. Rousseau pidas inimesi loomupäraselt iseseisvateks.
Kontrollimise probleem
Inimesi kui kaupa käsitletakse sageli ka sõjalistes ja poliitilistes kontekstides, kus nad muutuvad riikide ja organisatsioonide vahenditeks. Michel Foucault, prantsuse filosoof, on analüüsinud, kuidas võimustruktuurid allutavad inimesi distsipliini ja kontrolli kaudu. Tema valvamise ja karistamise kontseptsioon näitab, kuidas institutsioonid loovad inimesi, kes alluvad vabatahtlikult.
Selline olukord on täielikus vastuolus idee ja filosoofilise arusaamaga, et inimene peaks olema vaba, iseseisev ja määrama omaenda elukäigu. Kantilik idee väärikusest, mille kohaselt inimene ei tohi olla pelgalt vahend, vaid alati eesmärk, on siin oluliseks vastukaaluks.
Valida tuleb vabadus
Inimeste käsitlemine kui kaupa või ressursse on otseses vastuolus filosoofiliste arusaamadega inimloomusest. Rousseau, Kant ja Kropotkin kinnitavad, et inimloomuses pole sõdida ega alluda, vaid olla vaba ja autonoomne.
Kaasaegne maailm, kus inimest käsitletakse tihti pigem tarbitava elemendina, vajab uut eetilist paradigmat, mis austab inimväärikust ja vabadust. Selline käsitlus ei ole pelgalt filosoofiline vaatepunkt, vaid praktiline samm inimkonna harmoonilisema ja tähenduslikuma tuleviku suunas.
Allikad:
- Philosophy Institute. Immanuel Kant’s ethical principle: treating persons as ends in themselves
- M. Fortier, M. Albert. From resource to human being: toward persons management
- I. Suwandi. Labor-value commodity chains
- Arts Management & Technology Laboratory. Digital colonialism in the global sphere
- PureSociology. Herbert Marcuse: one-dimensional man (1964) and advanced industrial society
- The Lapis UCL. Rousseau and property: understanding its significance within and outside the second discourse
- Scientific Electronic Library Online. Jean Jacques Rousseau’s concept of freedom and equality in the social contract
- H. Thornton. Chapter three – the war of all against all
- M. Geus. Peter Kropotkin’s anarchist vision of organization
- B. Powel. The soldier’s tale: problematizing Foucault’s military foundations
Lisa kommentaar