Oliver (nimi muudetud) jagab mõne aasta eest Kaitseressursside Ameti arstlikus komisjonis kogetut. Toimetus on kinnitanud komisjoniga kokkupuute olemasolu ja lõplikku otsust, kuid mitte muid üksikasju.
Eestis kehtiv kohustuslik ajateenistus on aastakümneid olnud riigi põhiline kaitsesammas, kuid minu isiklik kogemus sellel teekonnal paljastas mitmeid süsteemi vajakajäämisi.
Kõik algas kaitseväeteenistuse infosedeliga postkastis. 17-aastaselt muutuvad kõik Eesti kodanikest noormehed kutsealusteks ning eeldatakse, et pärast gümnaasiumi lõpetamist käiakse arstlikus komisjonis ja alustatakse teenistust. Esialgu plaanisin minna kaitseväkke 8 kuuks, kuid mida vanemaks sain, seda rohkem kaldus mu eelistus asendusteenistuse poole.
Mida rohkem ma ajateenistuse kohta kuulsin, seda vähem atraktiivne see tundus. Minu vend käis omal ajal teenistuses ega osanud selle kohta midagi head öelda. Olen samuti paljudelt kuulnud, et karjääriohvitserid, kes ajateenijatega tegelevad, on kohati harimatud isikud, kes saavad end hierarhias välja elada ja oma võimu kuritarvitada. Lisaks tundus ajateenistus väga pikk, sest sõduri baaskursuse saaks minu arvates läbida 3–4 kuuga, ilma, et see elu liigselt segaks.
Öeldi kohe, et praegu pole asendusteenistuse kohti, mingu ma parem ülikooli, küll mul meel muutub ja lõpuks tahan kaitseväkke minna.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist olin kindel, et soovin minna asendusteenistusse. Selleks ajaks olin mõistnud, et tapmine toob maailma vaid rohkem vägivalda ning ma ei tahtnud relva kanda ega sellisesse süsteemi kuuluda. Kutset ma veel saanud ei olnud, aga läksin omal algatusel Kaitseressursside Ametisse (KRA) asendusteenistusse astumise soovi väljendama. Seal öeldi kohe, et praegu pole asendusteenistuse kohti, mingu ma parem ülikooli, küll mul meel muutub ja lõpuks tahan kaitseväkke minna. Lõpuks ei jäänud bürokraatidel muud üle, kui minu taotlus kinnitada. Ühtlasi anti mulle arstliku komisjoni aeg, mis pidi toimuma nelja kuu pärast.
Oliver ja KRA arstlik komisjon: ootused ning tegelikkus
Esimene kokkupuude KRA ametnikega oli ebameeldiv ja aegaraiskav. Nad jagasid nõuandeid, kuidas elu elada ning suhtusid asendusteenistuse taotlusse kriitiliselt ja mitte eriti tõsiselt stiilis „Mis mees sina oled, et ei taha relva kanda ja metsas ringi joosta?” Üldine hoiak jättis mulje, et seal ei võeta kedagi tõsiselt. Noori mehi koheldakse justkui imbetsille, kes ei tea elust midagi. Algas lõputu põhjendamise ja eneseõigustamise protsess.
„Mis mees sina oled, et ei taha relva kanda ja metsas ringi joosta?”
Komisjonipäev algas varahommikul tumedates ja kõledates haiglaruumides. Ühele komisjonipäevale oli kutsutud üle 60 inimese. Kõigepealt pidime täitma ankeedi terviseandmetega, seejärel algas umbes 12-tunnine järjekorras ootamine. Esimesena käisin nn ihuarsti juures, kes hindas minu füüsilist seisundit ja küsis: “Kas miski teeb muret?”. Vastasin “ei”. Seejärel suunati mind edasi psühhiaatri juurde. Psühhiaater vaatas mu digilugu, kus oli näha, et olin varem korduvalt psühhiaatri juures käinud. Seletasin oma seisundit ausalt. Ta leidis, et mind pole hetkel võimalik asendus- ega kaitseväeteenistusse võtta ning märkis mu paberitesse „ajutiselt mittekõlbulik”.
Lõpuks külastasin peaarsti. Ta kontrollis kaalu ja vererõhku, vaatas teiste arstide märkusi ning nägi, et psühhiaater oli mind tunnistanud ajutiselt mittekõlbulikuks. Küsisin: “Mis nüüd saab?”. Peaarst ütles, et saan aasta pikendust, et psühhiaatri juures edasi käia ning ennast ravida. Sellega oli õhtul kella seitsmeks minu komisjoniprotsess läbi ning erinevalt teistest ei suunatud mind kardioloogi ega teiste eriarstide juurde.
See süsteem töötas minu arvates nagu nõukogudeaegne bürokraatia. KRA töötajad ja arstid tulid tööle, tegid oma osa ära, inimesi oli palju ja eks nii see kulges. Olin sunnitud leppima olukorraga, et pean veel ootama, et oma eluga edasi minna.
Teisel korral rohkem küsimusi kui vastuseid
Aasta möödus, olin vahepeal psühhiaatri juures käinud. Tuli taas komisjoni ilmuda. Sama protsess kordus, kuid seekord pidin minema ainult psühhiaatri ja peaarsti juurde. Arstid vahetusid komisjonis, mistõttu võttis mind vastu teine psühhiaater, kes jõudis taas järeldusele, et olen jätkuvalt ajutiselt teenistuskõlbmatu. Küsisin, kui kaua see niimoodi kestab ja kas pean aastaid niimoodi komisjonides käima. Vastati: „Eks näis, võib-olla saad terveks, tule tagasi kuue kuu pärast”.
Arst vaatas mu andmed üle ja imestas, et mind on nii kaua jooksutatud.
Möödus veel pool aastat, läksin uuesti komisjoni. Millegipärast suunati mind uuesti ihuarsti juurde, kuigi mul polnud vahepeal füüsilisi probleeme lisandunud. Seejärel pidin minema kolmanda erineva psühhiaatri vastuvõtule. Väärikas vanakooli psühhiaater uuris põhjalikult, miks olin nii kaua komisjonides käinud ja mis mul õigupoolest viga on. Seletasin, et mul on mõned probleemid, kuid käin psühhiaatri juures ravil. Kuigi elu oli siis raske, olin vajadusel ikkagi valmis riiki teenima, kui mind tunnistataks sobilikuks. Arst vaatas andmed üle ja imestas, et mind on nii kaua jooksutatud. Ta ütles, et minu diagnoosi puhul pole paranemine tõenäoline ning tunnistas, et ma ei ole teenistuskõlbulik. KRA ametnikud väljastasid dokumendi, et mind on määratud reservi ja olen mittekõlbulik. Lõppeski minu ligi kaks aastat kestnud protsess KRA arstliku komisjoniga.
“Õige mees” ja nõukogude traditsioonid
Eesti ühiskonnas on endiselt sügavalt juurdunud arusaam, et „õige mees“ käib ajateenistuses. Teoreetiliselt pole mul midagi selle vastu, kui süsteemi ümber struktureerida ja asendusteenistuse võimalusi laiendada. Paraku olid ka KRA ametnikud üleolevad ja ükskõiksed ning kogu kogemus mõjus mulle halvasti. Teadmatus, mis edasi saab, tekitas palju segadust. Peaaegu kaks aastat oli elu mingis mõttes pausil. Kartsin suuri kohustusi võtta, sest iial ei teadnud, kas mind võidakse teenistusse kutsuda või mitte.
Olen kohtunud mitme inimesega, kes olid samas või sarnases olukorras. Üks mees oli komisjonis käinud neli aastat järjest. Võib öelda, et temast sai lausa süsteemi „veteran”.
Üks mees oli komisjonis käinud neli aastat järjest. Võib öelda, et temast sai lausa süsteemi „veteran”.
Ma ei tea, kuidas protsess täna välja näeb, ent toona oli see väga ebainimlik. Eesti kui väike riik ei peaks oma inimesi niimoodi kohtlema, et aetakse massiliselt kohale ja kontrollitakse pelgalt pealiskaudselt, kas nad sobivad teenistusse. Protsess peaks olema individuaalsem ja paindlikum, mitte täis mõttetut bürokraatiat ja paberimäärimist.
Pidev venitamine ja ebaselgus komisjoni poolt stiilis „elame, näeme” kestsid poolteist aastat ning mõistsin, et ametnikel on suuresti ükskõik, mis su elus toimub. Neil on igal aastal sadu uusi nägusid.
Kuidas süsteemi parandada? Individuaalsus ja paindlikkus on võtmesõnad
Ajateenistus Eesti kontekstis on paljuski kopeeritud nõukogude süsteemist. Meediast on lugeda, et tervisenõudeid langetatakse ja püütakse teenistusse võtta võimalikult palju inimesi, sealhulgas potentsiaalselt ohtlikke. Arstlik komisjon töötab ilmselt tänaseni nagu tehase konveierlint, millel noormehed lähevad kabinetist kabinetti, kus arst nendega mõne minuti räägib ja seejärel edasi lükkab. Asendusteenistus on jätkuvalt väga piiratud, näiteks päästeteenistusse asendusteenistusse pääsemine oli vähemtõenäolisem kui lotovõit.
Arstlik komisjon töötab ilmselt tänaseni nagu tehase konveierlint, millel noormehed lähevad kabinetist kabinetti, kus arst nendega mõne minuti räägib ja seejärel edasi lükkab.
Praeguses ajateenistuse süsteemis on palju passimist. Ajateenijad, kes kutsutakse kaheksaks kuuks, ei saa erilist spetsialiseerumist, vaid passivad kuus kuud pärast sõduri baaskursuse läbimist. Samuti on kuulda, kuidas varem teenistusse tulnud noormehed kiusavad või alavääristavad hiljem tulnuid (nt 11-kuulised teenijad vs. kaheksakuulised). See on ka „tore” nõukogude armeest pärit traditsioon. Viimasel ajal on olnud isegi kuulda, et ajateenistus muudetakse mõndadele juba kahe aasta pikkuseks – see on juba absurdi tipp.
Samuti on arusaamatu, et teenistusse peavad minema ainult mehed, naistel kohustust pole. Tihti tuuakse põhjuseks, et naised sünnitavad ja mehed kaitsevad riiki, aga sündimus on jätkuvalt ajalooliselt madal. Minu arvates peaks ka naistel olema vähemalt mingisugune kohustuslik asendusteenistus. Kas riiki kaitsevad siis kõik või ainult professionaalne palgaarmee? Praegune ajateenistus näib olevat ebapaindlik ja mõttetult pikk. Näiteks võiks kaitseväe kontekstis ülikooli kaudu pakkuda erikursusi, mis integreeriksid hariduse ja teenistuse. Praegu aga peavad kõik minema sõjaväebaasi või asendusteenistusse, kui kohti leidub.
Ärge laske süsteemil end murda
Arvan, et kutsumis- ja menetlusprotsess peaksid olema märksa individuaalsemad ja kiiremad. Mõttetu on inimesi mitu aastat komisjonis jooksutada, sest see tekitab ebavajalikku stressi ja pinget. Kogu kogemus pani mind süsteemi põlastama. Läksin avatud meelega, kuid juba esimesed kontaktid KRA ametnikega tekitasid vastumeelsust ning komisjonis polnud asi parem. Mõistan täielikult, miks mõned noormehed proovivad iga hinna eest vältida kohuslikku teenistust.
Läksin avatud meelega, kuid juba esimesed kontaktid KRA ametnikega tekitasid vastumeelsust ning komisjonis polnud asi parem.
Soovitan tulevastele või praegustele kutsealustele tugevat närvi ja usku, et see protsess ei kesta igavesti. Kui teil on terviseprobleeme, siis rääkige neist kindlasti komisjonis. Loomulikult tuleb ka arsti juures käia ja oma muredega tegeleda, kuid ärge kartke arstidele komisjonis otsesõnu oma olukorda selgitada.
Tahtsin lihtsalt oma kogemust jagada ja kirjeldada, kuidas see protsess aastaid tagasi välja nägi. Ma ei tea täpselt, kui palju on olukord tänapäeval parem, kuid olen kuulnud, et Ukraina sõja tõttu on süsteemi veel karmimaks keeratud: neil on inimesi vaja ning võidakse teenistusse võtta ka neid, kes seda füüsilise või vaimse tervise tõttu tegelikult ei peaks tegema. Lõpetuseks ütlen: ärge laske komisjonil ega KRA-l endale pähe istuda. Tehke endale parimad otsused.
Lisa kommentaar