Kaitseväe talvelaager Jõhvis tõi taas päevavalgele tõsised probleemid. Seekord langesid ohvriks tankitõrjekompanii sõdurid, kes pidid läbima jääkülma Valgejõe ning veetma tunde märgades riietes kuni nende kehad alistusid alajahtumisele. Mida ütleb see riigikaitse süsteemist ja kuidas suhtub juhtkond noorte tervisesse?
Sõdurid kui katsejänesed
Õppus pidi olema realistlik. Nagu alati on argument see, et sõdurid peavad valmis olema igasugusteks olukordadeks. Kuid kuidas on võimalik, et keegi juhtkonnast ei mõistnud, et jääkülmas vees ligunenud sõdurid vajavad koheselt kuivade riiete komplekti?
Delfi allikate sõnul pidid ajateenijad läbima jõe, mille vesi ulatus vähemalt vööni. Seejärel jäeti nad mitmeks tunniks ootama. Sõdurid istusid veoautode kastides seitse tundi, nende varbad sinised ja mustad, mõnel minestamine ja sonimine. Olukord, mis iga terve mõistusega inimese jaoks tähendaks hädaolukorra väljakuulutamist, oli Kaitseväe jaoks lihtsalt „väljaõpe“.
Sõdurid vastutavad ise
Kaitsevägi on aastaid harjutanud sama “iga sõdur vastutab ise oma heaolu eest” retoorikat. Ka seekord ei läinud kaua, kui kaitseväe pressiteates sõdurite enda süüd rõhutati. Väidetavalt ei rakendatud “eelnevalt õpitud oskusi”. Justkui oleks mõistlik süüdistada noori selles, et neile ei antud võimalust kuiva riietust vahetada.
Tõe varjamine või arusaamatus?
Veelgi šokeerivam on asjaolu, et esialgu esitati juhtkonnale toimunust vale versioon. See tähendab, et Kaitsevägi kas ei olnud ise oma tegemistes kursis või üritas teadlikult intsidendi tõsidust vähendada. Kolonel Tarmo Kundla tunnistas lõpuks, et algne juhtkonnale edastatud info oli puudulik ja eksitav. Kui see vale poleks välja tulnud, olekski asi vaikselt maha vaikitud.
Aga kuidas saab üldse olla võimalik, et selliseid vigaseid ettekandeid esitatakse? Kas süsteem on ehitatud nii, et need, kes peaksid vastutama, saaksid alati taganeda ebatäpse info taha? Või on Kaitseväes lihtsalt kombeks, et halbade uudiste toomise eest saab karistada, mistõttu üritatakse kõike ilustada ja maha vaikida?
Ajateenistus kui karistus, mitte ettevalmistus
See juhtum tõstatab taas küsimuse: kas sundajateenistus on tegelikult mõeldud noorte meeste ettevalmistamiseks riigikaitseks või pigem nende söötmine süsteemile, kus tervis ja heaolu on teisejärgulised?
Kui praegune süsteem sunnib sõdureid ilma korraliku varustuseta jääkülma vette ja seejärel süüdistab neid endid oma terviseriketes, siis tuleb küsida: kas me valmistame ette kaitseväelasi või lihtsalt kuulekaid käsutäitjaid?
Kaitseväe juhtkond on lubanud juhtunut “analüüsida” ja “õppida”, kuid kas see tähendab ka reaalset muutust? Või on see lihtsalt järjekordne tühi lubadus, mis järgmise intsidendi korral taaskord kordub? Üks on selge: kui keegi peaks õppima, siis mitte ajateenijad, vaid need, kes neile ülevalt alla käske jagavad.
Lisa kommentaar